Keskhommikune kontide liigutamine

Pea igal töötaval nädalapäeval on mul raadium lahti.

Vähe on noid aegu, kus ma unustan pläralärakastihelide lahti päästmise.

Keskhommikuti heliseb seal mingisugune järjeaaria või ooper.

Egas mina aru ei taipa, milline muusikaline žanr kostab, kuna mulle neid pole koolipõlves õpetatud. Tegelikult pole mind muusika poole pealt mitte minutitki haritud, kuna toonases kooliprogrammis polnud seda ette nähtud.

Niisiis, igal tööpäeva enne lõunat kostab raadiumist katkend suuremast oopusest nimega „Virgutusvõimlemine”. Või oli see sir(ts/g)utussõimlemine?

No ma võtan siis ka oma asendi sisse nagu aaria esitaja seda soovitab.

Seejärel mattub laulja hääl klaverihelide sisse.

Justkui häbeneks kõrge klassiga elukutseline klahvitaguja amatöörlikku häälekääksatust.

Lisaks saab klahverdaja laulja kiituse osaliseks, sest millegipärast kostab nüüd fraas „...väga hea! Ja nüüd järgmiseks...”

Mina, kui kuulaja, seisan juhmi näoga ega saa millestki aru.

Ja nii möödubki see aeg, külmkapi, mille peal mul uudistekast möliseb, ees kõrvu teritades, püüdes aru saada, millist kehaosa võiks liigutama hakata.

Kui lõpuks kostab lõdvestuskäsklus, laseb mu keha automaatselt kõhul ette vajuda.

Aga jah, seda klahvitaguja taotud tillalaa-tallalaa-noodikesi saaks ju istudes ka nautida!?

Ringhääling võiks siiski rahvusooperist korraliku häälematerjaliga tenori või baritoni palgata selle hädise räppari asemele, kelle hääl klaverimürast ikka üle ei käi...