Lumehelbeke

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu - minu elu oli nurjumisele määratud juba mu sünniga.
Ma ei tea, kuidas seda asja nimetatakse – elutahe, saatus või mingi muu – ei lasknud mul teispoolsusesse kanduda.
Kuid ma võitlesin oma võitlused lõpuni ja kui lahingud läbi, polnud mind ootamas kedagi. 
Oli ainult tühjus.
Muidugi olin ma selles pettunud.
Võib-olla olen mina veidi teistsuguse natuuriga, kui teised?
Kurat seda nii täpselt teab.

 Sattusin saatuse tahtel ühte hotelli kohvikusse.
Sisse astudes hakkas kõlama selline igatsev lauluviis, mis kõneles kelleski punapea Meerist.
Istusin ühe laua taha ja lasin pilgul ringi käia.
Ettekandja kiirustas minu juurde, et võtta mult tellimus.
Kuum kange tee auras viis minutit hiljem mu ees.
Nautisin esimeset lonksu kinnisilmi.
Otsustasin, et silmade avades lähen esimese naise juurde, kes mu vaatevälja satub.
Just sel hetkel heljus mu ninasõõrmetesse jasmiini kevadiselt uimastav lõhn.
Ettevaatlikult avasin oma silmad - see aga, mida ma esmalt nägin, lõi mu täitsa pahviks - sellist iludust näeb ehk korra elus.
Jõllitasin teda ennastunustavalt tükimat aega, kuid ta ei pannud mind tähele.
Justnagu oleksin talle tühi koht.
Kui reaalsus mind tegelikkusesse tõi, tundsin häbiväärset piinlikkust oma kohtlasevõitu käitumisest.
Tahtsin vabandada, aga nähes tema jäist pilku, loobusin sellest.
Rüüpasin oma teed edasi - iga lonksuga kasvas minus iha.
Viskasin üha kuumemaid pilke tema suunas.
Lõpuks ei pidanud neidis vastu.
Minu silmadesse klammerdunult hakkas ta sulama.
Laua all käis isemoodi kehakeel.
Järsku ei pidanud ta vastu, kargas püsti ning hakkas minema ja tema kõnnakus oli kutsuvaid signaale.
Nagu zombi järgnesin talle.

 Oma hotellituppa ma sel ööl ei jõudnud - küll aga mina tema tuppa.
Ta imes mu huulte külge ning surus end mu vastu. Mis mul üle jäi – suudlesin vastu.
Ühel hetkel tajusin, et tema riided on niisked. Nüüd lendasid meie seljast riided kus kurat.
Kandsin temakese voodisse ja tundsin, kuis ta lausa sulas mu käte vahel.
See, mis edasi toimus, oli nii intiimne, et las ta jääbki kirjeldamata.
Veetsime teineteise kaisus mitu head tundi.
Kuni väsimus tegi oma töö.
Uinusin raskelt.
Hommikul silmi avades sattusin segadusse - olin üksi võõras toas.
Öisest seiklusest andis aga märku jaapani lipp... 

___________________

Kirja pandud tosinajagu aastat tagasi...
Kuna üle-eelmine postitus koos kommentaaridega jäi hinge närima ning painama, siis võtsin vabaduse tõsta see lugu vanast blogist veidi toimetatud kujul siia.