Seda, et....

 Seda, et Raisakull käis küla peal titevarbaid üle lugemas ja kastmas.
Viimasel ajal on paraku asjad nii juhtunud, et Raisakull ei oska enam küla peal olla - too on vast pikaaegse ja tahtmatu irdumise tulemus. Mistõttu Raisakull leidis mitut puhku end mõtlemast, oli tal vaja üldse nõusolek rahva sekka tulemiseks anda. Ära ka ei saanud ennast möllida, kuna bussiliiklus on olematu. Kuigi viimati kolmaastak tagasi veel sealtkaudu bussid veel liikusivad. 
Aga vähemalt tööd sai täiega tehtud. 

Ega keegi ei oska öelda, miks peab tordilõik serveerimise aegu tassi peal üldse püsti seisma?
Eriti Raisakulli puhul, kes seniajani üksiku primaadina siinilmas jõlgub. Et, kui lõik külje peale vajub, on kõik läbi. Ausalt, Raisakull pole eluilmas selle ebausu teemal mõtisklenud.
Tordilõikaja jagas torditükke küll vasakule ja paremale, aga kui Raisakullile serveeriti, siis mainiti midagi ja kõikide pilgud pöördusid Raisakulli poole. Jah, tordilõik ähvardas tõepoolest küljeli kukkuda. Kuna Raisakull oli eelnevalt kanakoibi söönud ja läbilakutud pindluud olid parasjagu taldriku veerel, siis polnud eriti pikka mõtlemist - pindluud tordile karkudena toeks. Ümberringi prahvatasid kõik millegipärast laginal naerma. 

Nüüd peab vast siia tekitama nõuanderubriigi. 
Raisakull on juba pikemat aega täheldanud, et tordid, mida külas pakutakse (ja mis seal salata - tuuakse ka Raisakullile mõnikord külakostiks), on jõledalt magusad. Et mõru ja kange kohv ka ei aita enam magusamekki mahendada, siis Raisakull on alati sepikuviillud manuliseks otsinud - vähemalt saab kauem torti nautida.