Jaanireede

Käis Raisakull üle mitme-setme aasta siin Ambla kohalikul jaanikul.

Uskuge või mitte – Raisakull tundis end kontvõõrana inimloomade seas.

Paar tuttavat lõusta sai nagu peanoogutusega tervitatud, aga ülejäänud olid tema jaoks võõrad.

Mnjah, pole Raisakullil enam midagi teha, kui jätkata kord ette võetud marssi meenutavat komberdamist üleüldise erakluse suunal.

...nähke siis, kui kanged on Ambla naised...

„Tänan, inimesed, teid südamest, et te mind jaanikuplatsil talusite...

Mõistsin vaid ühte, teile olnuks parem, kui ma eemale hoidnuksin.

Jah, kesköö paiku ma vaikselt kadusingi teie seast – polnud see tümpsupidu mitte üks teps minu jaoks.

Viimane lugu, mida ma eemaldudes kuulsin, oli smõuki Älis, mis iga raskelt astutud sammuga sumbus suhtelisse vaikusesse...”

Kodutanumale jõudes hõljus uduloor vana jõesängi kohal.

Ühel hetkel märkas Raisakull kummituslikku voogavat liikumist udu sees –kas tantsisid seal Murueide tütred, üks kaunim kui teine?

Tahtnuks loota küll, siis võinuks ise ka sinna sukelduda ning naastes oleks kolm sajandit siin maa peal mööda kulgenud, enne kui järgmisel korral midagi Raisakullist midagi kuulda saate!

Siiski hüppas udulaamast metskits, ainuüksi selleks, et Raisakulli kahtlusi hajutada ja tagasi kalpsata...

Ning mõista andes, et inimkond ei saa nii lihtsalt Raisakullist lahti...