Veri peksab jooksuajal segast?

Pea igale poole, kuhu ma ka ei kaeks, on tekkinud kivist vihamüür, kus pole aknaid ega uksi.

Isegi lagi on tigedatest põllukividest nii kokku sobitatud, millest valguse kiir läbi ei pääse, et kui üht kivikest lahti kangutades variseb see kivist iglu oma raskusega kokku, mattes kõik. Mitte just päriseks, kuid mõneks ajaks kindlasti.

Kas indlevate kirjatsurade jooksuaeg on kätte jõudnud, et taoline vaatepilt on minu okulaaridesse jäämas selle aasta märtsikuise ajakirjanduse poolt jäetud sõnumite virrvarris? Igaüks, kes vähegi oskab sõnu ritta seada, põlastab uue kolmikliidu läbirääkimisi.

Ma ei saa aru, ehk keegi seletab mulle, miks inimloomad ennast nii tiiraselt pöördesse keeravad, kui jutt troikale läheb – see, et silmad tiirlevad kolbasiseselt oma ettenähtud trajektoori pidi, mille tulemusel tekib suunurka laibalõhnaline mannavaht, on minu jaoks mõistatus.

Mis imeloom see end reformierakonna liidriks nimetav Kaja Kallas on, et kõik on tema lummavasse fluidumisse vajunud?

On küll kena naisterahvas, seda pean ma meesisikuna ära mainima. Isegi väga kena oma vanuse kohta*.

Kuid tema pole otsustaja – tegelikud niiditõmbajad istuvad Brüsselis, Euroopa Parlamendi tagatoas.

Euroliidu liberaalide seltskond, kes sai ilmselt Reformierakonnalt anonüümse kaebekirja, tahtes oma võimu näidata, sai juba vastu näppe meie riigi siseasjadesse sekkumise eest. Jürile plusspunktid selle eest.

Tekib küsimus, kui valimiste võitja oleks hakanud semmima kolmanda tulemuse teinud erakonnaga, kas siis oleks endamisi vaikselt pobisetud igaks juhuks pead õlgade vahele tõmmatud, et taeva pärast ALDE poolt kõrvakiilu ei saaks? Või poleks sealtkandist ühtegi paha sõna tulnud?

Kui nüüd väidetakse, et valimiste võitja peaks saama esimese öö õiguse valitsuse moodustamiseks, siis palun meelde tuletada üht eelnevat perioodi, mil samuti valimiste võitjale niiöelda ära pandi.

Milleks see mölin nüüd minu poolt?

Kipun järeldama , et on kätte jõudnud Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva pidustuste pohmellirohke sinine esmaspäev.

Hakkab just see asi vastu, kus iga tänavanukapealse posti küljes ühe ja sellesama sõnumiga leht ripneb, mis juba ajupesuna hakkab tunduma.

Tunnistagem tõtt: liiale on mindud „nats” siin ja „nats” seal nagu Figaro laulukeses – idanaaber ihub juba krimmilaadset iget, paigutades piiride vahetus läheduses sõjatehnikat ringi. Et sobival hetkel ära panna.

____________________________________

*Võtaks ta endale teinepooleks, kui võimalik. Ainukene häda, ta visanuks minusugusele pepsilt põlastava pilgu, sest on kogu elu etemaid valikuid teinud, kui mina hoomata oskaksin ja seetõttu on tal ka tulevik kindlustatud. Teagi enam, kas papa kaasavara ka jättis? Näiteks vanade lugude järgi pool kuningriiki, mis tänasesse konverteeritud väärtuseks saab olla ainult pool Viimsi valda? Või ütles oma lihasest tütrest lahti ja jättis kogu Viimsi keisririigi võõrastütrest koorijuhile?