Raisakulli poliitiline ülevaade

Kõrgemalt on hää kaeda, eks ole...

Nüüd, kui esimesed rabistavad käigud on riigivalitsemise juhthoobade manu tehtud, tuleb tõdeda, et liberaalid on kaotanud esimesed raundid.

Selleks et valitsusse jõuda, peavad nad peaministri kohast loobuma.

Järgmine peaminister on kas Ratas või Seeder, aga mitte mingil juhul Kallas.

Juhul, kui tehakse Jürile ettepanek valitsus moodustada, muidugi ilma igasuguseid värvilisi jooni maha sättides, lõpetab Ratas päevapealt edasised konsultatsioonid Isamaa ja EKREga või saadab Reformierakonna kuu peale.

Isamaale, kes kaasab kindla peale EKRE, panust tehes peavad Kaja kamraadid üsna mõru pilli alla neelama – tühistama kooseluseaduse või siis äärmisel juhul külmutama.

Aga nad oleksid seemanu Eesti esimene puhtalt parempoolseks valitsuseks.

Natsideks sõimatud EKRE on tänasel päeval küll vaoshoitum kui sotsiaaldemokraatidest arvamusavaldajad. Kui kauaks EKREl seda närvi jagub, on iseasi.

Sotsid on täielikult suurest mängust väljas – neil saab olema riigitüüri man asja siis, kui Isamaa soostub nendega ühes valitsuses olema koos liberaalidega.

Arvestades Mikseri vasakpoolset kurjakuulutavat vaadet, nagu ka Ossinovski gorbatligatšoovlikku alkovastasust, ei usu ma, et sotsid valitsusse kutsutakse. Pigem peavad need ülalnimetatud poliitikast lahkuma, unustamata kaasa võtta ka erakond tervikuna.

Seda hingust, mis sotsidele osaks saab, saab nimetada surmasuudluseks.

Kohalikult tasemelt võivad nad uute nimedega küll uuesti tõusta, kuid vasakpoolsuse lipulaevaks tituleerib end nüüdseks Keskerakond, kuigi sellega ehitakse ennast võõraste sulgedega.

Kui nüüd jälgida ajakirjanduses valulikke reaktsioone sotside kaotusele, siis nii bolševistlikke kirjatükke pole ma ammu lugenud. Kui see edasi kestab, siis ma ei imestagi, kui sotside taimelavaks nimetatud Tallinna Ülikool "laiali pekstakse".

Ei tasu ära unustada – natsionaalsotsialistid olid ka sotsid.