Eile nägin ma...

Raisakull ei tea, miks kuradi pärast Tarbatu linn talle pidevalt ette jääb?

Juhtus eile lõuna aegu sinna põikama – vihmahallina kulgev aeg tiksumas õhtu poole.

Käis Raisakull ühes poest teise mitte midagi ostmata.
Trehvates nagu muuseas kunagist naabripoissi kirikumõisa päevilt.

Küsimuse peale – ega neil ometi soru-piirangu märki müügil pole? - jäädi vahtima Raisakulli kui imeelukat üheksa-dimensioonilisest galaktikast, unustamata kohustuslikult maigutada suud nagu olnuks kala tuhkkuiva kõrbesse sattunud.

Raisakull ei hakanud seletama, misjaoks tal seda neljakümne-märki vaja on?

Tegelikult mönkriga ülevaatuselt tulles taipas sealne kubjas märgata ja mainida, et selline asi peab masinal olema. Vastuseks küsis Raisakull küll, et ega tema maanteel sõida, et isegi ülevaatusele tulles ongi ainus kord aastas, kus ta peab seda tegema, riskides samal ajal liikluseeskirja püha sätet – lube pole! Järgmisel korral pole ka asja ning jätab edaspidi kõik need masina ülevaatused ära ja liikluskindlustuse tegemata. Kes aga avalikel teedel sõita tahavad, need maksavad Raisakullile küsitavad lisaväärtused kinni, siis võib Raisakull ütelda jällenägemiseni järgmisel korral...

Tarbatus on tõesti huvitava nimega ärisid.

Mõni neist on lausa rõhutatult eestipärane, kuid sisult ... teadagi.

Ühes muutus Raisakulli tengelpung paar kupüüri kergemaks ja paari-kolme metallimündi vörra raskemaks.

Seepeale hakkas Raisakulli vats millegipärast märku andma.

Avastaski sellise hubase paiga - Hansa tall.

Menüüst tellis Raisakull selle ülemise ribiolluse.

Oli valida liiter või pool õltsi, vähemat ei saanud, kuigi piisanuks kolmandikuga liitrist suu loputamiseks.

Kui Raisakull lõpuks restoranist välja visati, taipas ta ka pilti teha.

"Aga jah, eile nägin ma... pimedust .

Nii kaks-kolm tundi...

Siis jõudsin kottu."
Kodus haaras Raisakull küünlad, lõi kondiaurumasinale hääled sisse ja sõitis lahkunute sekka.