Munarebu-pood on vist laste jaoks?

Munarebu-nimelises poekeses, mis andvat juba mega-hüper-giga-mis-iganes-suuruse kaubamaja mõõdu välja, ei leia Raisakull miskit, mis oleks asjalik vidina-särk-värk Rööviku jaoks.

Muidu Rööviku silm pilgub igapäevaselt vabrikus installitud äppide tasuliste lisade peale, kuid Raisakull pole neid viitsinud noid välja lunastada. 

Üks jube näljane on mingisugune ohvitserisita nime kandev rakendus, teine aga vallikomandöri nime kandev äpikene, mis igapäevaselt proovivad üksteise võidu, kui kõvad närvid Raisakullil on.

Juba siis, kui Raisakullil oli mõni aeg tagasi kasutada onupoja Samsungi-laadset toodet, pani Raisakull tähele, et mõni aeg hiljem muutusid mõned tasulised äpikesed kingituseks kätte.

Selsamal põhjusel ei hakka Raisakull oma taalrikotikest avamagi – äkki teevad kingikoti hiljem lahti.

Osta-osta-osta...

No mida kuradit ma ostan, kui tingimusis on kirjas, et krediitkaarti on vaja – nurises Raisakull.

Teadagi, Raisakullil polegi teist.

Rebu-poes ilmselt ei osata kaupa pakkuda – seal valitseb mingisugune tüüpiline ajast-arust arusaam asjast, nagu klient oleks väikene titakene, kes kohe-kohe oma aparaati pääsedes mänge mitte leides töinama hakkab. 

Sest igal pool, kuhu oma pilku ka ei heidaks, on seal idiootsel kombel mitmesuguseid mängukesi. 

Kuradikurat!

See tekitab Raisakullis masendust ja trotsi.

Teadmiseks munarebule – maailmas ei ole hullemat koonerit, kui seda on trotsivat masendust põdev Raisakull...

Äkki peab Raisakull aretama mingi kasuliku vidina Röövikule ja selle kõva raha eest Caterpillarile maha ärima?

Idee on olemas – põhjana saab kasutada Röövikut ennast.

Lisada tuleks ainult hiire/rotilõks, mis laksatab kinni hetkel, kui saakloom on ennastunustavalt jõllitanud ekraanilt virtuaalset juustu ja unustanud sealsamas kõik enesealalhoiuinstinktid.

Kui inimeste peal see igatahes toimib, miks ei peaks see loomade peal toimima???