Linnud

Raisakull on mitu aastat rästaid jälginud, kui aeg seda teha lubab. 

 Ega nad viisakusest lugu pea – lennates pasandavad mis hirmus, maapinnale maandudes keksivad mööda niidetud ja niitmata hoovi, jäävad korraga paigale, keeravad pea viltu kaela otsa ja siis hakkavad täie jõuga maa seest vihmaussi sikutama. Hea, et ohvrid veidi elastsed on, muidu oleksid rästad mitu korda tagurpidi saltosid visanud. Järele mõeldes aga oleks see alles vaatepilt olnud.
Mingil ajal kesksuve paiku muutuvad nad läbi mingi müstilise anomaalia – ilmselgelt on neile pähe istutatud idee tervislikust toitumisest – taimetoidulisteks...
 Ja siis hakkab õgardlus vohama.
 Mitu aastat on Raisakull kevadeti õitsvate kirsside all mõelnud, et noh, sel aastal saavad kõik midagi, kuid võta näpust – iga kord, kui kirsid vaevu punetavad, on need karnivoorid nüüdseks taimetoidule ümberprofileerinud linnuraisad kõik ära noppinud, et Raisakull jäi ikka ja jälle tühja koriseva kõhuga.
 Eelmisel nädalalõpul sittus Raisakull parasjagu peldikus ja aknast välja vaadates nägi ta kirsipuid punetamas.
Peakolust käis läbi mõte: egas miskit – tuleb redel tuua ning korjama hakata, saab sel aastal kirsimeki vähemalt keelele.
 Teisipäeval siis vedas Raisakull redeli paika ja kukkus kirsse korjama.
 Korjamisega poole peale jõudes tajus korilasest Raisakull, et keegi piidleb teda.
Raisakull siis keeras peanupu sinnapoole ning poole meetri kaugusel istus hallrästas nagu pupujuku oksal ja endal noka vahel üliküps kirss...