Keegi on ära kaotanud oma suure südame...
reede, 29. juuli 2022
neljapäev, 28. juuli 2022
Linnud
Raisakull on mitu aastat rästaid jälginud, kui aeg seda teha lubab.
Ega nad viisakusest lugu pea – lennates pasandavad mis hirmus, maapinnale maandudes keksivad mööda niidetud ja niitmata hoovi, jäävad korraga paigale, keeravad pea viltu kaela otsa ja siis hakkavad täie jõuga maa seest vihmaussi sikutama. Hea, et ohvrid veidi elastsed on, muidu oleksid rästad mitu korda tagurpidi saltosid visanud. Järele mõeldes aga oleks see alles vaatepilt olnud.
Mingil ajal kesksuve paiku muutuvad nad läbi mingi müstilise anomaalia – ilmselgelt on neile pähe istutatud idee tervislikust toitumisest – taimetoidulisteks...
Ja siis hakkab õgardlus vohama.
Mitu aastat on Raisakull kevadeti õitsvate kirsside all mõelnud, et noh, sel aastal saavad kõik midagi, kuid võta näpust – iga kord, kui kirsid vaevu punetavad, on need karnivoorid nüüdseks taimetoidule ümberprofileerinud linnuraisad kõik ära noppinud, et Raisakull jäi ikka ja jälle tühja koriseva kõhuga.
Eelmisel nädalalõpul sittus Raisakull parasjagu peldikus ja aknast välja vaadates nägi ta kirsipuid punetamas.
Peakolust käis läbi mõte: egas miskit – tuleb redel tuua ning korjama hakata, saab sel aastal kirsimeki vähemalt keelele.
Teisipäeval siis vedas Raisakull redeli paika ja kukkus kirsse korjama.
Korjamisega poole peale jõudes tajus korilasest Raisakull, et keegi piidleb teda.
Raisakull siis keeras peanupu sinnapoole ning poole meetri kaugusel istus hallrästas nagu pupujuku oksal ja endal noka vahel üliküps kirss...
Mingil ajal kesksuve paiku muutuvad nad läbi mingi müstilise anomaalia – ilmselgelt on neile pähe istutatud idee tervislikust toitumisest – taimetoidulisteks...
Ja siis hakkab õgardlus vohama.
Mitu aastat on Raisakull kevadeti õitsvate kirsside all mõelnud, et noh, sel aastal saavad kõik midagi, kuid võta näpust – iga kord, kui kirsid vaevu punetavad, on need karnivoorid nüüdseks taimetoidule ümberprofileerinud linnuraisad kõik ära noppinud, et Raisakull jäi ikka ja jälle tühja koriseva kõhuga.
Eelmisel nädalalõpul sittus Raisakull parasjagu peldikus ja aknast välja vaadates nägi ta kirsipuid punetamas.
Peakolust käis läbi mõte: egas miskit – tuleb redel tuua ning korjama hakata, saab sel aastal kirsimeki vähemalt keelele.
Teisipäeval siis vedas Raisakull redeli paika ja kukkus kirsse korjama.
Korjamisega poole peale jõudes tajus korilasest Raisakull, et keegi piidleb teda.
Raisakull siis keeras peanupu sinnapoole ning poole meetri kaugusel istus hallrästas nagu pupujuku oksal ja endal noka vahel üliküps kirss...
teisipäev, 5. juuli 2022
Heinateoga sai ühele poole
Nädal tagasi niitis Raisakull platsitäie heina, mis paar-kolm päeva maas ligi sorukraadise kuumuse poolt ära kuivatati. No tuli kaarutamise isu ka nagu peale - patt olnuks see tegemata jätta, kui nooruses sai igal aastal palju suuremal pinnal sellega tegeldud - misjärel anti paar päeva veel heinateole vunki manu. Reedeks sai hein nii kuiv, et krõbises teine. Raisakull hakkas parmudega võidu heina kärpasse laduma. Mitukümmend parmuhammustust hiljem sai kuhi valmis.
Täna hommikul nurga taha kusele minnes nägi Raisakull silmanurgast, vähemalt 5 inspektorit käisidl luurel ehk kontrollimas, kas on ikka kvaliteetne talvine ninaesine. Kolm olid igatahes poole pisemad. Raisakull ei saanud enne vett ka lasta, kui need kitsekesed turvaliselt vanemate hoole alla hüppasid.