Teisisõnu - tee tööd ja küll siis...
Ei, ei! Tõesti mitte ühtki Tammsaarelikku tulevast armastust.
Vaid hoopis ...töö karistab valusalt!
Nagu eile.
Nagu eile.
Raisakull tõstis võsaka puusale ning pani metsa poole ajama.
Siht oli vaja igasugustest toominga-pihlaka-muu selise võsast puhastada.
Siht oli vaja igasugustest toominga-pihlaka-muu selise võsast puhastada.
Jalutas Raisakull mööda sihti kõige kaugemasse punkti, et väsinuna hiljem kodutee tsirka pool kilomeetrit lühem oleks ja tõmbas võsaka käima.
Ühel hetkel käis jalast valu läbi. Ei olnud aega seda uurida ka mitte, küll kodus õhtul kaeb.
Alles kevade poole sai Raisakull ühe matsu kirja ja nüüd jälle, otse kodarasse.
Ühel hetkel käis jalast valu läbi. Ei olnud aega seda uurida ka mitte, küll kodus õhtul kaeb.
Alles kevade poole sai Raisakull ühe matsu kirja ja nüüd jälle, otse kodarasse.
Kui siht sai võsast puhastatud, kõmpis Raisakull hüti poole, endal suht hea meel, et see töö sai tehtud.
Rahulolevalt ümiseda polnud põhjust, sest tundus, et jalas on kõva paistetus.
Kummikuid ja pükse jalast kiskudes pani Raisakull tähele, milline lihaseline kogum on tekkinud paistetuse kohale - justnagu profiratturitel, keret pole ollagi, aga sääremarjad on õudselt paksult ületreenitult lihaselised. Raisakull ei hakanud põdemagi, käis esmaabikapi manu, haaras sealt haavapuhastusvedelikku ja paar marliribatükki. Peale veritseva haava puhastamist jättis Raisakull sääremarja rahule teadmisega, et miskine kõva ese oli kolmikutera alt lendu läinud ja riivanud vasakut jalga sealt kohalt, kust kummiku säärik lõppes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar