Järeldus : loid aasta

Kuna vanaaasta lõpul on tavaks kaeda möödunusse ning see mälusoppidesse peitu panna, siis jah – head vanaaasta lõppu! Hullem on siis, kui uueaasta plaane tegema hakatakse, mis minu puhul sellel aastal totaalselt nihu läks. Läks, mis ta läks, ega ma sellepärast ennast süümepiinama hakka, et oleks võinud seda ja toda. Tuleb võtta aastat sellisena nagu see sulle kandikule kätte tuuakse. Nii vast on õigem ka – jääb röövelikust saamahimust hoopis teine nägemus alles – alandlik saamahimu.
 Kerides algusesse, algas mu aasta umbeskauges taoliselt – lühisõnum mölahvönis teavitas, et mult võetakse pension ära ja ma pean ennast töötukassas arvele võtma ning tohtrite manu minema. Peretottertohter pani ajad kirja, mul jäi oodata, kunas vastuvõtuajad kukuvad. Päev enne kukkumist helistati ning vabandati ette ja taha ning teavitati vastuvõtuaegade lükkamisest määramatusse tulevikku. Mõni oleks jubedalt tõmblema hakanud, kuid ma võtsin asja rahulikult.
 Ilmusin töötukassasse ja sealne tädi hakkas kohe minuga ankeeti täitma.
 Mõnda asja tuli luisata, üldises plaanis aga jäi mulje, et ma olen lõpetanud töötuülikooli „kumm laudas”.
 Iga kuu pidin nüüd ühe päeva võtma ainuüksi kodus passimiseks.
 Et helistavad.
 Mida kuradit!?
 Ma saan aru sellest helistamisevärgist, kui on tõsine tööpakkumine.
 Aga ei, nendel ametnikel on kohustus helistada töötuna kodus konutajale ja uurida, mida too seal teeb ja kas on teine ikka hinges...
 Ajuvaba mu arust.
Ega ma lootnudki Paide-keskse töötukassa ametkonna peale – lihtsalt ei panustanud ühtki inteligentset tugrikut sellele, et nad pakuvad tööd näiteks Tapale, kuhu oleks mul üpris hea käia. Järelikult on neil hobuste silmaklapid peakolu sisse keevitatud.
 Lõpuks sai villand nii neil kui mul, et käisin spetseskulaapide mant läbi ja uue hindamise kohaselt võeti mind arvelt maha ning maksti takkajärgi vähemakstud puuduolev juurde.
 Pensionär ei ole ja töötu ka pole – kes ma lõppeks olen?
 Keiser?

 Aasta edenedes sain korraks pangaarve sisuliselt nulli viidud – ostsin Tuhniku.
 Isegi mu matuseraha polnud, kui ma olnuks sel hetkel suurest nälgimisest hinge heitnud. 

Äkitse oleksid sugulased mu põrmu hoopis anatoomikule müünud – nii toimides saanuks mu pealt isegi kasumit teenida...
 Paar päeva küla peal aknaid vahetamas käies vinnasin ennast taas reele.
 Omanik jäi vähemalt rahule – nüüd on tal nii soojad toad ja kütet läheb ka vähem.
 Mina aga pean hakkama uut klienti otsima, kes halupuid ostaks...

 Naaberkrundil sai veidi korrastustöid tehtud ja saarepuid maha võetud – oksarisu tuli vedada mujale, kuigi ma oleksin need lihtsalt sealsamas ära põletanud.
Ilusamad päevad läksidki nende okste vedamise nahka.
Sellest hoolimata sain üksjagu rattasõitu harrastada. Küll mitte eelmiste aastate tasemel. Sest seltskonda pole.
 Kokkuvõttes oli üsna loid aasta.