Väsinud.
Ma olen väsinud.
Väsinud elamast.
Väsinud sellest, et pidevalt heidetakse kaikaid minu kodaraisse.
Väsinud kõigest.
Väsinud kohe mitukümmend aastat.
Eluneste, mis soontes mu voolab, on laenuks saadud ja on minust omakorda paar-kolmkümmend, võib-olla veelgi vanem - asi see siis väsind mitte olla. Väsinud veri kannab väsimuse kõikjale nagu verekihvtitus, mis on teetanuse varasem nimetus, seda teha oskab ning seetõttu pole ma väsimuse tõttu uusi pilte püüdma läinud.
Küll aga olen varem tabanud neid hetki, mida saan nüüd taas esitleda.
Nii nagu on olemas eri liiki puhkeseisundeid, on olemas ka eri tüüpi/laadi väsimusi.
Näiteks:
Totaalne väsimus
Reisiväsimus
Lavaväsimus
Nõnda nagu on inimesi, on ka väsimusi igasuguseid...
Jalgrattaga pilt torkab silm, väga tugev!
VastaKustutaLavaväsimusel on imepärased kollased silmad. Reisiväsimus on ju õnus tegelikult. Totaalne väsimus - karm aga ilus.
VastaKustutaEsimene väsimus on väga pikaajaline.
VastaKustutaRatas on hetkeseis... väsinud, aga puhkame ja liigume edasi...
Ikka ju!
Tean väga hästi seda totaalse äraväsimise olekut. Need kaks esimest pilti toetavad seda tunnet.
VastaKustutaVäike kahtlus tekib kassi suhtes, nemad teatavasti pole kunagi väsinud, vaid magavad ette, et väsimust ei tuleks (see selgus sellel fotojahil).
Meie kass läks lavale momendil, kui hakkasime sauna kütma. Ja alati vabastas lava, kui seier oli 70 kraadi juurde jõudnud. Nagu kellavärk!