Kuidas ma üle Pitsu sõitsin

Hiljuti tuli kõneaineks üks meenutus.
Et kas ma mäletan ikka, kuidas ma üle Pitsu sõitsin? 
Kuradi kurat, ma ütlen, see ka veel puudus.
Nonõnda.
 Asi oli selles, kuna mul toona vanad lotendavad ja põlvedest väljaveninud ning lühikeseks jäänud dressipüksid ei käinud enam jalas, siis osteti asemele uued. Et siis oli mul midagi jaheda ilmaga väljas olles sääri kaitsmas.
Heakene küll, uued dressid oli vaja sisse ka õnnistada. Et mis nad kodus ikka vedelevad – ega neid vaatamiseks ostetud.
 Oma esimese sturri panin ise kokku, kui ma leidsin aidast "Turisti" raami. Ja esimesed sõidud sain alles siis tehtud, kui tirri tööle sain. Piduritrossi kompunnisin mingist jämeda trossi küljest ühe peenema trossiga, mille otsa pressisin kodaranipli, igaks juhuks vajutasin teise nipli ka manuliseks. Piduriklotsid said kiilrihmast abi. Käiguvahetuse kangi kinnituse puudumisel leidsin lahenduse taoliselt – piiramiskruvide keeramine vastavale hammakale. Mitte sõidu ajal, vaid kui olukord nõudis kergemat käiku, siis rattad taeva poole ja kruvikeerajaga nihverdama. Tavaliselt oli mul raskem käik ehk kett vedas väiksemat hammakat – nii sai kiirema sõidu, kui hoo sisse sain. 
Allmärkus - tuli loominguline olla, sest Turisti jupid olid üsna defitsiitsed. 
Noh, ühel sellisel kimamisel siis keerasin sugulaste poole sisse – pime kurv ja lahtiselt jooksev koer – asi siis Pitsul ratta alla jääda ja minu uutel dressipükstel auk tänu kiilrihmadest pidurite mittetoimivusele, kusjuures Pitsu võttis suurema pidurduse enda kanda.
Peni kiunatas ja enam ta mu tulekul keset hoovi ei kooserdand.
Kui Pitsu-lugu vaibus aja jooksul maha, siis uute dressipükste katkisõitmist hõõruti pikalt mu nina alla. 
Mõni aeg hiljem osteti uued dressipüksid ja ena imet, ka need läksid rattasõiduga katki. Seekordne kukkumine toimus surnuaiaga piirnevale tänavale veetud kruusahunniku serva sõitmine – kitsad rehvid vajusid kruusa sisse.
 Kui nüüd küsiti, kuidas ma need dressipüksid ära lõhkusin, oli vastuseks – sõitsin üle Pitsu...