Ma enam ei tea ega
tahagi teada saada.
Iga kord, kui loen mingit teksti, tekib selline
tuttavlik tunne, et olen seda kuskil kogenud. Või mõtteis jahvatanud. Mõtisklesin
kliimasoojenemisest juba veerand sajandi eest ning nüüd lüüakse
„arvamused” teiste poolt suures plaanis letti. Kummaline on see,
et praegune kokkuvõte on kuskil kolmandikus minu tollase aja
mõtiskluse summa summariumis.
Seda enam, kui ma oleksin vaid toona
julenud oma arvamust kuskil avaldada, ega ei oleks minusugusel
tolgusel olnud enam rahulikku unepausigi – ükski prohvet pole
kuulus oma ajastus.
Kõik
märgid näitavad, et mul on Goodmanni sõnutsi Veevalaja needus, mis
seisneb selles, et sellal, kui teised alles avastavad midagi, on
Veevalaja
tähtkujus sündinud indiviidid ammu selle avastamisväärt avastuse
üksipulgi lahti lammutanud ja pärast selle avastuse
toimimispõhimõtteid endale selgeks saanud lammutuskõlbuliku
avastuse kokku tagasi pannud ning kaotanud huvi edasiste sammude
osas. Seesama Veevalaja natuur on suht tagasihoidlik – sestap
koduplaneedi Uraani mõjul tullakse välja alles siis, kui teine
planeet elik Saturn oma melanhooliumikettaga vastu peakolu lajatab.
Aja jooksul on nii esile kerkinud üsna mitmeid suurkujusid, kuid
veelgi rohkem on jäänud üldsuse poolt teadmatusesse, kuna Kalade
ajastu muud ei tooda, kui lihtlabast mullipuhumist ja vaikimist.
Pealegi on Veevalaja ajastu juba käima peale lükatud ning enam seda
peatada keegi ei suuda. Iseasi, kui kaua kellelgi kohanemiseks aega
võtab.
Tulles tagasi selle
paljukirutud klliimasoojenemise juurde, siis unustatakse mõningad
aspektid kas tahtlikult või tahestahtmata ära.
Punkt üks –
planeet Maa soojeneb iseenesest.
Ja see ei tulene
päikesest, vaid maatuumast. Ilmselt lähen siinkohal teemast välja,
kuid miks siis lisatakse igale aastale paari millisekundi võrra aega
juurde - aatomikellad näitavad ju täpselt ära, kui palju just
lisada on vaja?
See maatuuma
pöörlemine aeglustub, mistõttu see kandub üle väliskoorele.
Füüsikaseaduste järgi tähendab see meie koduplaneedi pöörlemise
pidurdumist, mis tekitab hõõrdumise soojenemise keskmest välja.
Võrdluseks sobib siinkohas näitena passida pidurduva auto
piduri ülekuumenemine.
Viimati vajutati
pidureid lausa blokki, kui Juuliuselt Gregoriaani üle mindi, et
lausa 14 päeva lajatati inertsist juurde. Ehkki tollal see eriti ei
kajastunud kliimamuutusena, siis ainult seetõttu, et meie planeedi
basaltkiht on ikka väga paks ja imas enamuse kuumusest endasse.
Teisisõnu väljendades – vahevöö jahutas selle pidurisoojuse
üksiti maha.
Üleminek
aatomiajastusse aga tõi iga-aastased ajatempimised, mistõttu
tundubki, et käsipidur on peale jäänud ja selle tagajärjel maa
soojenebki.
Punkt üks koma viis
– pöialpoiste-päkapikkude karusellisõit.
Mutid ja muud
sellised kaevurid rajavad käike, tõstes kaeviseid maapinnale ilma,
et nad tühja kohta täidaksid. Kõik mis maa seest välja tuuakse,
töödeldakse ümber nõndanimetatud paabeli torni materjaliks. Kõik,
kes midagi tsentrifugaaljõust teavad, aimavad selle toimet –
tsentris on väiksem välislükkejõud kui karuselli serval olles.
Seepärast maakera soojeneb, et üha enam kõrghoone taolisi
pilvelõhkujaid ehitatakse, mille tagajärjel Maa tuum on sünkroonist
väljas võrreldes maakoore liikumisega.
Punkt kaks – Maa
reguleerib ise oma temperatuuri.
Et soojenemine algab
tuuma pidurdumisest, siis soojeneb üles ka kaitsev maakoor, mille
tagajärjel võime ühel hetkel olla ekvaatoril asuvate vulkaanide
aktiviseerumise tunnistajateks. Mille järel omakorda paiskub atmosfääri
tuhaosakesi, mis paneb kodutähe energiavoogudele piirangud peale. Suure tõenäosusega saabub jääaeg. Väike või suur, see oleneb tuha ja/vüi väävliosakeste tiheduses atmosfääri kihtides.
Punkt kolm –
poolused vahetuvad. Vaat seda ma pelgan kõige enam.
Sel ajal, kui see
toimub, pole elu kaitsvat atmosfääri või on seda minimaalselt.
Planeet Maa elu
jooksul on poolused vahetunud süstemaatiliselt kuidas-juhtub. Mõnikord on see
pooluste vahetuse vaheline vahemik pikem, mõnel juhul lühem.
Viimati toimus pooluste vahetus eelmisel suurel jääajal.
Punkt neli –
vahepeal oli Samalase vulkaani kokkuvarisemisel ajastu, mida hüüti
Väikeseks Jääajaks. Gröönimaal tekkisid liustikud, Madalmaades
külmusid kanalid.
Kui nüüd kogu
eelnev teema Eirik Punase ajastu konteksti panna, siis Maa võtab
sama soojuse tagasi, mis tollal oli.
Punkt viis ja see on ainuke viis, kuidas inimkond saab ise ka midagi ära teha.
Lähiajaloost on
teada vähemalt kaks juhtumit, kus inimesed sekkusid ilma nii, et kliimasoojenemine ajutiselt lakkas.
Kliimasoojenemise
pärast muretsevad kodanikud võiksid alustada sõjakäiku Moskvale.
Ainult, et
kivivillaga soojustet puhvaikad, vildid, käpikud, läkiläkid peavad
sellel õuduste rännakul neil endil olema. Priimusegaasiga neil probleeme ilmselt ei tuleks - seda saab osta Gazpromilt turuhinnaga - mida lähemale Moskvale, seda kallim gaas on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar