Ebaloogiline lihasmälu

Neil, kes kasse on pidanud, peaks asi tuttav olema, aga allergikutele peaks nagu ära seletama.

Kassipoja võtmisel on teada, kui mänguhuviline ta on – kui ainult saaks, siis roniks, peidaks kuskile ära ja siis hüppaks jala ette või pähe, ehmatades peremeeslooma ning ajaks enda turja nii küüru, et paistaks suuremana kui ta tegelikult on.

Novot, kui kodus juhtub diivan olema ja sina puhkad parasjagu, lastes leiba luusse või teed parajasti lõunauinakut, siis kassihakatis ronib diivani seljatoe peale, passib kannatlikult seda hetke, mil saab hüpata su unelarhvi kütkes oleva kere peale, et sa mõnikord ehmatad une eemale. Ja selline „maandumise vajutusehetk” jääb sulle kogu eluks meelde.

Üdiselt on mul hea uni. Kui pea patja puudutab, siis mõne minuti pärast ma tõenäoliselt ka magan. Mõnikord on vaja enne tekialune temperatuur magamiseks parajaks saada ning siis suikun iseenesest unemaailma.

Viimasel ajal on olnud neid juhtumeid, kus ma juba uneäärsel ookeanikaldal naudin uinumiselainete loksumist, et juba veel paar lainet hiljem sügavasse unevette vajuda, kui äkki tajun seda nõndanimetatud kassipoja maandumist. See on nii ehe, et juba olen ärkvel ja puha ning tõmban tule põlema ja vaatan, kes mulle peale hüppas. Mitte kedagi pole. Rott või hiir oleks vast punnu pistnud, et oleksin kindla peale vanduma hakanud ning lõksud üles sättinud – kumbagi pole. Küll aga viib vajutuse raskus mõtted just kassile. 

Ja nii on juba mitu korda juhtunud, ehkki ma olen diivani ammu laiali lammutanud ning pole mu koikul seljatuge või kohtagi, kus kass võib varitseda hetke, kus mu und segada saaks lihtlabase pealehüppamisega. Ja seda elukat pole mul juba kümme aastat olnud, kui rebane meilt kassi minema viis.

Mõttetegevus keeldub aga uskumast, et mingid üleloomulikud jõud tegutsevad siin.