Viimasel ajal on
Raisakull igal hommikul enne mölafööni kisendamist okulaarid lahti
löönud.
Raisakull oli pannud
siis äratuse poole seitsme pealt kuuele – äkki õnnestub ärgata
kisendamise saatel. Ei, see generaalplaan lendas kõrge kaarega tara
taha, sest nüüd lõi Raisakull oma silmamunad lahti kümmekond
minutit varem, hoolimata sellest, et endal uneaega kärpis.
Ajanud seejärel
hilbud üll, tatsas Raisakull kööki ning pani veekannu stepslisse.
Keeva vett termosesse valatud, riietus Raisakull veidi soojemalt ning
pakkis termose seljakotti ja kadus tubastest ruumidest. Peldik väljas
on parim asi, mis inimkond on eales välja mõelnud –
kehakergendamine värskes luhvtis äratab palju paremini kui
mingisuguse kohvilurri rüüpamine.
Et Raisakull laisaks
kätte ei lähe, siis igal hommikul peale paberimäärimist võttis
ta ette kondiaurumasinaga sõidu saladuslikule objektile. Ju nõnda
sai liigesed korralikult liikvele selmet hommikvõimlemisega
sisutühjalt õhku rapsida.
Objektil vahetas
Raisakull rõivastuse asisemate hilpude vastu, istus korraks maha, segas omale
mingisuguse strongikohvi (kuum vesi pidigi tolleks otstarbeks
termosega endal kaasas olema) ja rüüpas väikeste sõõmudega
teist, haugates ette koorikleiba, mis oli ette nähtud hommikusöögina
(lõunaks kaks koorikleiba).
Rakmed selga,
seljakott veepudelite-varuketaste-tööristadega sinna otsa, kiiver
pähe ning kanister seguga ühe käe otsa, 55-kuubikuline
„Usk-varna!”võsakas rakmekonksule ja töömarss võiski alata.
Kuumad ilmad, mis
vahepealsel ajal hiliskevade mõõdu välja andsid, olid
lisaboonuseks – kuidas muidu talvel kogunenud rasvast lahti saaks
rannahooaja alguseks.
Enne kaalus
Raisakull kuraditosina jagu kilosid rohkem, kui tema pikkus seda
lubas, kuid nüüd on edusammud näidanud, et 89 kilo tuli
tänahommikuse kaalumisega ära. Vähemalt algus on tehtud – Raisakullil tuleb
iga päev ennast sundida tööle, küll siis kilod sulavad nagu
varakevadised jääkirmed aknaklaasidel.
Tänasega sai siis
töö otsa: sellist võpsikut andis ikka niita.
Raisakull oli
rehkendanud küll tähtajaks võidupüha, mida idanaabri Volli
põlistada soovib vaat, et see tähtsaimaks pühaks vingerdada. Nüüd
ehk ei solvu ta Raisakulli peale, et too varem asjaga ühele poole sai.
Ohjah... Mul om joba üle kolme aastakümne loll arjumus enne äratuslärmi üles ärgata. Peris jõledass lätt. Uni lännü, tukastada enämb ei saa. Tuless tüült är, et äkitse magass rohkemb, a sis lätt pääaigu puul sihetulekut kah katte är - tänu tollele peetipudinenu invatapurehvormile.
VastaKustutaMa pean alles järgmisel aastal hakkama kuskile töö-ei-vere-vorm-istama...
KustutaKorradi rehvormijase jah. Muusääs, inglismannide maal olli sarnatse rehvormi tulemus... unnikas suitsiide, kuna esiki alvatu tunnistati tervess. Nu jo sis olli mugavuspagulasile pappi vähäss jäänü.
VastaKustuta