Kiired ajad on tulekul...

Noh, ma enam ei viitsi.

Väsimus on peal.

Möödunud nädalad olid üsna töised olnud.

Kõigepealt tuli kirsse veidi pügada – maa lähedalt, sest peldiku aknast loodust jälgides mitu aastat järjepanu vaevu punetama hakanud marjad jäid kõik lindudest õgarditele. Nüüd jäid mõned kännud alles. Päikest näeb ka rohkem. Okste korjamise aegu kriipisin randmed verele. Üks sugulane helistas ja küsis, mida ma teen? No mida oli mul vastata, kui nüsin nüriks läinud teravikega veenvalt oma veene verele.

Ubinapuud sai ka viisakama soengu pähe.

Hakkasin seejärel hekki pügama, aga kaedes hetke mõttetuses, jätsin asja pooleli.

Mingil ajahetkel tõstsin hobuäkked, neid mul kolm tükki, päikese kätte tuulduma. Siis ajasin oma mootorhobuse ka garaažist välja. Kaesin ilmaennustust, haakisin äkked mönkrile sappa ning alustasin samblatõrjega. Ühest päevast jäi väheks, tuli paar päeva hiljem taas üle käia. Ja tuleb kolmas kord veel, millalgi järgmisel nädalal.

Märtsi lõpunädalalõpul käisin saagimistalgutel – kõiki rahuldavat kogust just kokku ei saanud, siis tuleb veel ennast kokku võtta ja mingisuguste munapühade aegu uuesti minna.

Pühapäeval tõmbasin küünealused verele, kui mässasin sillataladega, käristades käristiga mutreid keermelatile otsa. Paar päeva puhkust on hästi mõjunud – sõrmeotsad enam põrgupiina ei tekita.

Nüüd sain vähemalt klahvidele vajutada...