Kuidas ma kosjas käisin

Viimati Lõuna-Eesti tretil olles kutsusid külaeided mu endi sekka, tutvustasid mulle ühte kena naist ja hakkasid ümbernurgamesijuttu ajama ning vihjama, et vaba ja vallaline teine...

Jõudsin veel ringi vaadata ning tuvastada järgmist: meessoost isendid olid enamuses jalga lasknud, mõni üksik mulle jummelist võõras isand oli veel laua manu ja kallas viina kõrisse...

Seega isameest ei olnud kuskilt võtta.

Ohkasin raskelt – isegi kosjaviina ei mõiganud ma kaasa tarida.

See kõik tuli nii äkki, nagu pauk selgest välgust.

Õnneks taipasin kiirelt, mida ma tegema peaksin.

Käisin tagaruumes, võtsin sealt „laenuks” ühe pudeli, mille ma kosjaviinaks ristisin.

Kukrite ühte vana lugu

...mina lähen kosja

pidu panema,

teistel pole asja,

seega keelata...

ümisedes liikusin tagasi naiste sekka.

Mu õde tahtis ka manuliseks tulla, aga külanaised ajasid ta kätega vehkides ära.

"Näete, ristiinimesed, kosjaviin ja kosilane on kohal, aga isameest pole ning te peletasite isamehe asendaja emanaise ka nüüd minema..."

Aga vähemalt "laenuksvõetud" kosjaviinad võeti kenasti vastu.