Turvalisus on illusioon

Mõni aeg tagasi tahtis "blogspoti" teenuse pakkuja, et ma levitaksin neile oma teist või kolmat meiliaadressi, või teise võimalusena annaksin oma mölafoni numbri, väites sinisilmi välgutades, et väga turvaline pidavat see olema.

No ma ei tea, on nad puhta lolliks läinud...

Mõtlesin selle üle nõndamoodi – kui küberkurjam mu kontole ligipääsu ka saab, peaks tema esimene tegu olema blokeerida igasuguste kirjade-teavituste väljasaatmine. Lisaks saab ta aimu, mis identiteet mul veel võiks olla. Sest sinna on kergem sisse murda, kuna ma ei viitsi oma ajuollust koormata tähtsusetu parooliinfoga, sest see ilutseb niiehknaa kirjakastis, millele küberpätt mõni hetk tagasi käpa peale pani.

Niisiis, ammusest ajast on mul kõik "esmased" paroolid kirja pandud kaustikusse, mõni on lausa ise ajju sisse söövitanud. Need tunduvad seni olema ainukesed variandid, mis on übermegaturvalised.

Miks ma sellest räägin?

Viimatisel ajal saan skaibilt tunda umbeskauges sama, aga samas ka rafineeritumat pressingut, vastasel juhul ähvardatakse mu konto seniks blokeerida seniks, kuni ma need nõutud väljad ära täidan.

Tsiteerin neid: „Aidake meil oma kontot kaitsta.

Paroolid võivad ununeda või need võidakse varastada.

Lisage igaks juhuks nüüd turbeteavet, et pääseksite uuesti oma kontole juurde, kui midagi peaks juhtuma. Me ei kasuta seda teavet teile rämpsposti saatmiseks, vaid teie konto turvalisemaks muutmiseks.”

Ma lihtsalt ei viitsi enam irvitada nende "turvalisuse tõstmise kampaaniate" üle. 

Selle asemel, et nõndanimetet turbeteavet lisada, kaalun hoopis oma skaibikonto mahatapmist. 

Teen "AS Skype" elu vähe lihtsamaks - pole mind, pole ka mölisemist, mida peab talletama...

Internet saab "Pisipehme" peenisevenitajaga oma agooniat pikendada.