Nädalalood

Nädal tõi igasugu anarhiat minuni, kõige markantsem neist peaks olema sotside järjekordne vangerdus riigi tippametis.

Ei tasu nüüd oma ilusaid siniseid silmi pilutada, et mida?

Et peale ränderaamistiku vastuvõttu astus tagasi siseminister, peaks olema juba vandenõuteoreetikute asi seletada – miks nõnda juhtus?

Kas Anveldi-vana oli kogu aeg sellesinatise raamistiku vastu, et peale vastuvõtmist astus ta oma ametist tagasi? Aga vana sotsina ei tahtnud erakonda põhja viia, siis tõi oma näitlejameisterlikkusega terviseprobleemid esile...

Teiseks oli sotside ja ekrelaste madin.

Päris hirmus hale oli vaadata, kuidas ekre politrukid rahvast üles kütsid – see tegelikult on ehe näide panna inimese mobiliseerumine ülla eesmärgi nimel tegutsema – ning sotside provotseeriv käitumine, mis viis eskalatsioonini, kus „peksti” peorikkuja pikali.

Ei ole minu asi seletada, et kui kuskile külla lähed, tuleb käituda peoperemehe reeglite järgi, mitte ei hakata lällama ja ennast peale suruma. Ega ma tea, kas Euroopast tahetakse snitti võtta? Või soovitakse tõesti nii hullusti pildile saada, et minnakse vastaspoole peole kärama?

Selles mõttes manan mina sotside provokaatorliku tegevuse maapõhja, sest sealt pole neil enam kauge maa natsionaalsotsialistideks hakata...

Ahjaa, Euroopa vabas ilmas kujunes läbi aastakümnete homotemaatiline leppimine ühiskonna poolt. Meil tahetakse ühe-kahe aastaga läbi käia see tee, mis mujal maailmas sai võimalikuks kahe-kolme inimpõlve jooksul. See ongi see tüliõuna südamik, mille pinnal madin käib.

Pole mina ekrelane ega ka hakka selleks, kuigi omal ajal sai loetud Terve Mõistuse Sündikaati, mida tänased ekre juhid üleval pidasid. Toona ajasid nad kirjaveergudel üpris asjalikku jutujura, kuigi oli ka mõttetut mula, sest neil oli väga väikene marginaalne toetus selja taga. Kui aga kaaperdati maarahva erakond enda teenistusse, nii kohe hakkas ülbe suhtumine pihta.

Hetkel jätan oma mölisemise katki ja annan teile nautimiseks ühe kontserdi: