Kui teised on oma
supelsaksa hooajale ammu pitseri peale sulatanud, siis mina vist
avasin iseenda jaoks supluse hooaja.
Ilus soe ilm oli eile, sellega
on kõik nõus.
Noh, ma siis
otsustasin taas mönkrile hääled sisse lüüa, ilma igasuguste
eraldusmärkidega järelkäru liiva ja tsemendiga sappa võtta ning
panin padavai maanteele. Paar päeva tagasi olid mingid võmmid
kooserdanud samas kohas, nõnda arvasingi, et ega välk ühte kohta
ikka topelt ei löö. Veenduda tuli vaid ühes – maantee oli tühi.
Peale tsemendisegu
valamist oli mul mõttes ka kive vedada. Tassisin kive mönkrikärru,
seejärel üle heinamaa objektile, et need kivid kindlustaks mu
selleaastase suurprojekti kaldaserva. Kolm koormat kive vedasin,
üteldes juba teise laadungi lõpus – Aitab tänaseks!
Vaatasin, hämaraks
läheb kuskil paari tunni pärast, et vean veel!
Ühte rasket
kivijurakat süles hoides ja sammudes vee piirile asetatud kividel
tundsin ühte kivi jalge alt kadumas. Olin selle tulemusel keradest
saadik vees nagu Kangro Kalevipoeg Tallinna lahes, ainult selle
vahega, et paadi asemel oli mul ikka kivi kramplikult haardes.
Hakkasin juba otsapidi kreeni vajuma, kui vängete vandesõnade saatel lasin kivil vajuda jõe
põhja.
Muidugimõista tuli
kaldale pääsemiseks kiireid liigutusi teha. Kummikud olid selle
ajaga triiki vett täis, ei hakanud neid jalast ära sikutama, veel
vähem neist vett välja nõristama. Nii ma käisin oma tosin korda
jõe ja kivikoorma vahet. Algul oli veidi külm, kuid siis hakkas
juba soojem – kas mu jalad soojendasid vett või jahutas vesi mu
koibi veidi, see jäägu igaühe enda otsustada.
Koju jõudes tänasin
iseennast, et hommikul said ahjud köetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar