Nädal tagasi
alustas Raisakull uue tegevusega.
Ei hakanud
eurorahade peale projekti kirjutama ainuüksi selleks, et pärast
mitmekuist ootamiselainet mingi kortsunud paberinutsakas Raisakulli
karmanisse pudeneks, vaid ta haaras sõna otseses mõttes sarvist
kinni.
Esiti arvas
Raisakull endal olema täpselt nädala jagu kuusikunoorendiku
hooldust, mis mõni päev hiljem eufooriliselt kahanes viiele
päevale, kuid pilvede pealt maa peale tagasi kukkudes sai kinnitust
tõsiasi, et esialgne sisetunne oli õigema ajastusega.
Räägitakse
üleüldiselt sellist möla, et kolmandamal päeval pidavat lihased
eriliselt valusad olema, eriti olukorras, kus Raisakull
mitte-midagi-tehes järsku midagi-tegema-asudes pidi kogema, aga ei –
Raisakull oli pareerinud selle mölina omapoolse väitega, et tema
juba oskab end tööga mitte tappa, tal ju mitmekümneaastane kogemus
turjal. Ei tahetud teda üldse uskuda, kuid viimset argumenti lauale
lüües jäädi Raisakulli seletusega rahule. Igal hommikul väntas
Raisakull oma kümmekond kilomeetrit öömajalt töömaale,
soojendades lihaseid vähehaaval üles ja õhtul tagasi vändates sai
Raisakull päeva jooksul kogunenud lihaspingeid maandada.
Lõppkokkuvõttes
jäädi Raisakulli teosatud projektiga millegipärast väga rahule, kiideti
taevani, et Raisakull hakkas ebamugavustunnet tundma – kas ta peab
nüüd selle hosianna peale lakke kinni hüppama hakkama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar