Eilne päev

 Eilane oli sellise virila ja vingus päeva nägu. 
Kõrgusest vajus alla sihuke hall uduvihm, mis lasi siiski kauguses olevaid objekte eristada. 
Raisakullil oli juba käega rehmanud ning endamisi ühmanud, et see pole ju maailma lõpp, kus lauldakse uimasevõitu ehtprantslaslikke sanshoonseid kohvikulaule vingetes punkhevirokivõtmetes. Süütas tule rahumeeli saunas kerise alla, mis tahtis suitsu ruumesse pressida. Madalrõhkkond, nentis ta endamisi. Nüüd tuli veidi oodata kuni tõmbama hakkas, siis sai katla alla puid torgata ning peerust tuli otsa sumada. Aaa, vahepeal viskas ta linad ja padjapüüri pesumasinasse, et selleks ajaks, kui iseennast küürima hakata, saavad juba need küljealused kangad kuumas ruumis kuivada nii kuivaks, et krõbisevad edasisel käitlemisel. 
Peale lõunat oli kaks varianti laual. Esimene pakkumine oli pesusse minna. Raisakull heitis pilgu välja ja langetas kõhutundest väga kaaluka otsuse. Ennast jõuab hiljem ka küürida, seda enam, kui katlas on vesi tuline. Raisakull astus nõndanimetatud naelakastidesse, ning haaras sahvrist kollase ämbri. Siis tuli garaažist mönker välja ajada ja sellega veidi maad oma lonkavat jalavaeva vähendada. Kuuskede all seiskas Raisakull oma transpordivahendi. Masinalt maha astudes tuli kohe neljakäpakile laskuda. Nii ta veetis umbes tunni rahulikult kuuskede all roomates kuuseriisikaid korjates kollasesse ämbrisse, millel kiri "Seenel käimise ämber". Kolmveerand kümneliitrise ämbrijagu riisikaid sai ta selle tunni ajaga korjatud. Ennast sirgu ajades vaatas Raisakull, et rohkem pole siit midagi korjata. Jah, eelmiste aastate korjekohad tuleb ka üle kaeda, kolmveerand ämbriga ka nagu narr koju pöörduda. Nii hõredat seenekasvu, kus iga seene kättesaamiseks ja ämbri täis saamiseks tuli suurem lapp maad läbi kõmpida, pole Raisakull varasematel seenejahiaegadel kogenud.
Ju siis vara veel!

Konnad lendavad - sügis tuleb?

Eelmise pühapäeva pärastlõunal alustas Raisakull puudeveoga katuse alla. Tegelikult oli plaan esmaspäeval selle tööga alustada, kuid ilusa ilma olemasolu ahvatles algust ette võtma. Peale esimese mönkrikärutäie talvepuude riita ladumist tuli isu ka teine kärutäis kuuri alla toimetada, aga ladumiseks oli õhtu liiga hämar. 

Raisakull ühmas endamisi - "Homme ka päev!" - ja läks õhtale. 

Uue nädala algul kippus mölafon lõugama. Vennapojal vaba päev ja tuleb appi. 

Mis sai Raisakullil selle vastu midagi olla, ehk saab kõik puud enne vihma varju alla. 

Õhtuks sai selle suure tööga ühele poole. 

Järgmised päevad olid taastumise päralt - kuna vasak puusakont ei lubanud suurt ette võtta, siis hakkas Raisakull vennapoja toodud vana rüperaali uurima, äkki annab sinna vindooz10 asemel linux istutada. 

Kurrat küll, BIOS on läbi käidud mitu korda, aga ikka buudib UEFI mõjul bizibehme v10ga, millele on eluiga antud novembrini.  Äkki miski okulaaride vahele jäänud... 
Nädalavahetusel otsustas Raisakull uurida vindoozat ning hakkas uuendusi alla tirima. Mingil hetkel hangus vindooz nii kinni, et ei reageerinud millelegi, tulemus ei andud kaksipidi mõtlemist - see oli ikka kapitaalne kräšš... Alul oli plaan raal kahesüsteemseks teha, kuid nüüd langeb see idee ära. 

Täna hakkas Raisakull need puud, mis sai kuskil kuu tagasi halumasinaga lõhutud, uude virna laduma. 

Mönkrile käru sappa ja puud kärusse, kümme-kakskend meetrit eemal euroalustele laduda. Puid kärru loopides tuli mõned konnad lennutada veidi eemale, sisalikud putkasid ise eemale. 

Tegelikult on mitu päeva selline tunne, et sügis on saabunud, kuid kolbas värelev ajukallerdis ei taha seda tunnistada. 

No mida?

Lendava Konna üleskutsele 
olnuks patt vastamata jätta...  

Aasta oli siis 2010.

 

Jahh...

Täna hommikul, peale kohustuslikke iidamast-aadamast ajast pärit loodusekutsetoiminguid, pani Raisakull sauna kütte. 
Varasematel kordadel oli asi nõnda, et kui lõuna paiku kerisele tuli alla teha, siis ajas suitsu sisse, mitte ei tõmmanud korstna kaudu välja, sest tõmmet polnud. Põhjus teada - korstna soojenemine päikese poolt pani ju korstnaavale nähtamatu prundi ette. Siis lehkasid ülejäänud pool päeva nagu suitsuahv. Seda eriti tuulevaiksel ajal... 
Kui keris "läks käima", tuli ka katla alla tuli teha. Parasjagu puid asetatud koldesse, tuli Raisakullile meelde, et tuleks millalgi surnuaeda visiteerida - homme on Amblas kalmistupüha. 
Sünoptikute tänast ja homset prognoosi inspekteerides otsustas Raisakull, et tuleb ikka täna ära käia. Ilm on taas normaalseks läinud - pea ka enam ei valuta, nagu eelnevatel kuumadel päevadel. 
Kuumalaine ajal, mis mõned päevad tagasi veel siitkanti valitses, püsis Raisakull viisakalt öeldes varjus, tegelikult oli ta täitsa teovõimetu, õieti küll teooimetu, võimetu mingit suuremat/väiksemat tööollust ette võtma. Ja ega ka parmud lasknud ninaotsa välja pista - kui päike, mõnikord ka vähese pilve tagant, oma lõusta näitas, nii kohe olid nad karjas kallal nagu ülemjuhataja käsul. Tegelikult ei tasu parme süüdistada, sest Raisakull on aja jooksul aru saanud, et need valusasti pistvate putukate näol on tegemist kubjastega, kes sunnivad inimloomad ülikõrge ultraviolettkiirguse, mis on nahavähi tekkel suurem süüdlane, eest pakku minema. 
Niisiis, kui katlas vesi soojaks sai, pani Raisakull tares töised hilbud selga ning käis jalgrattaga surnuaias - kraapis rehaga platsi puhtamaks. Naastes kodutanumale otsustas ta ka muru ära niita, enne kui sauna ennast pesema läheb. Igasugused rasvased parmud tiirlesid ümber traktori ja mõni eriti pekkitäis isend, vist võis olla kiin, istus kapoti peal nagu mingi "miska", ninaots ette suunatud. "Nigu luksuslimusiiniga sõida!" - nentis Raisakull. 
Muruplatsid said niidetud, läks Raisakull "ära õhtale", mis tähendab seda, et täna enam tööd ei tehta ning kobis sauna oma higi maha pesema.