...õpeta nüüd ülikooli lõpetanud elukaid...

Mulle hakati ükspäev lamemaa-teooriat pähe määrima.
Ma vastasin neile „tarkadele” kõrgkoolis käinutele, et see nende teooria ei päde enam mitte üks raas.
Seletasin neile oma keskharidusest saadud arusaama. 

Iseasi, kas neile jõudis see kohale. 

Lamemaa on üks tasapinnaline ala.
Võtame laua.
Laud on piiratud servadega – ilmselt on ka lamemaa sama piiranguga. 

Kui sealt servast komistada, olete te kadunud hinged, mistõttu teid enam pole. 

Olete olematusesse haihtunud, sest lameda maa teooria puhul pole järelikult olemas gravitatsiooni. 

Järgnev eluline tõestus paneb teie teooriale ikka korraliku põntsu. 

Suure isamaasõja ajal aeti okupandid Ukrainast läände, nüüd on okupandid idast tagasi. 

Teil ei tekkinud ilmselt küsimust - kuidas need kuradima okupandid sinna itta said?

Järelikult pole lamemaa-teooria kehtiv, mistõttu tuleb teie nõmedalt rumalatele ajukollustele lisada ruumiline vaade. 

Edu seegi, kui hakkate nüüd jaurama silinderjast Maast. 

Paari aastaga loobute ka sellest arusaamast ning astute teadvuses veel ühe sammukese edasi ja avastate endale kerakujulise planeet Maa... 

-15

Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära. Siis lasi ta oma silmadel üle välja libistada. Siin-seal lendasid kaarnad kraaksudes pidulaua kohal.
Nähes oma lähedasi otsivaid emakujusid, tõusis Ivan püsti – tema oli siin võõras. Veri peas tõi talle kohisedes meelde, et järske liigutusi ei teeks. Korra tõmbuski silme-esine mustaks, misjärel Ivan koheselt kummardus.
Ohates taas selga sirgeks ajades, jäi silm pidama tuttaval kujul.
Korraga tõi eelmise õhtu meenutus silme ette heatujulise lokkis tukaga Toliku, kes oskas imeheasti lõõtsa mängida ja kes pildus nalju nagu kuulipritsist.
Õhtu edenedes sai Ivan teada, et Tolik kuskilt Ukraina kasakastaniitsast pärit oli.
Toliku vanavaarisa oli kasakahetman, kes koos Bogdaniga poolakate ülemvõimu vastu võidelnud.
Hiljem oli Toliku kuulus esivanem kasakate seas langenud ebasoosingusse, kuna ei tahtnud Vene kahepäise kotka all teenida.
Selle ebakõla kõrvaldamiseks organiseeriti Bogdani poolt üks verine arveteklaarimine, mis tembeldati poolakate süüks...

 „Peavad ka need sõbrad teispoolsusesse lahkuma.“
Silmad pooleldi pisaratest märjad, heitis Ivan veel pilgu ümberringi ning lonkas sinnapoole, kus eelmisel õhtul oli veel iseseisvuslaste peakorter. Praegu oli selle koha peal lihtsalt paar tossavat varemes seina püsti.
„Tähendab, et kõik on hukkunud ja mina, Ivan Ivanõts, jäin võib-olla ainsana ellu.“
Rahutult naases mees väljale, kus eelmisel ööl hirmus taplus oli toimunud. Ise ta mäletas sellest niipalju, et vaenlane tuli massiga peale ja tema, Ivan, võitles relvavendade kõrval südikalt kuni ta jalust maha löödi.
Ettevaatlikult liikudes laipade vahel, korjas ta maast püstoli, veendudes selle kasutuskõlblikuses, pistis ta selle vöö vahele, leides täägi – kirsasäärde. Ühelt koolnud võitlejalt sapöörilabidat ära tõmmates tundis ta end kui raipekullina, kes surnute vara üles korjab.
Tuvastades ühtlasi hukkunute auastmeid ja nende univorme, saabus kergendav teadmine. Et iseseisvuslaste kaotus oli selles lahingus imeväike, võrreldes impeeriumivägedega, kes rahvusvahelist relvarahu rikkudes asus pealetungile.
Tähendab, võitlus vabaduse eest kestab! 
Endamisi rõõmustades tabas ta mõtlemast sõbrale, kelle elutu keha paarikümne sammu kaugusel lebas.
See tumestas tema meele. „Jah, sõber tahab matmist.“
Lastes taas pilgul ringi käia, leidis Ivan Tolikule viimse puhkepaiga nõlvaku päikesepoolse kase alla.
 
Hauakääbast kohendades tundis Ivan, kuidas keegi käe ta õlale vajutas. Aeglaselt pead pöörates, samal ajal ühe käega säärikust tääki haarates, nägi mees äranutetud silmadega noort naist, kes palus abi oma venna ja isa matmiseks.
Uusi haudu kaevates, mõtles Ivan, et ta jääbki siia, kuni viimane surnukeha on maha maetud. Ohates andis ta kaevamisele hoogu juurde.

 Hommikul leidis päike viisteist kalmu kase juurest, mille oksale riputatud lõõtspill kääksatas tuulehoos kurblikku minoor-mažoorset viisi.
Ülejäänud laipu õgisid üksteise võidu üha suurenev kaarnaparv ja mõned kotkad ning kuskilt olid verelõhna peale välja ilmunud hundid...

Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage. Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha. Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi. Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.
Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse. Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli, et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama.
Libe oli, noh!
Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.
Õhtul hakkas veel köha kimbutama, mis läks öö edenemisel üle külmavärinateks. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale igemetohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.
Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tundsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes. Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid. 
Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata. Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.
Hiigelsuures kookonis!
Aga kuradima mahedalt soe on... 

_____________ 

P.S. Pea kümneaastaku-tagune lugu, mis ilmus omal ajal vana ID all.