Pange mulle loits peale

Inimloomad on imelikud – terve aasta vinguvad, et raha otsas, kuule laena mulle üks õlu, veidi raha vms, aga aasta lõpus lasevad sajalisi tuulde – kes kingituste, kes ilutulestiku peale.

Siis lisanduvad suurkorporatsioonide (loe: pank, TV) palved annetada mingi kuradi ma-ei-tea-mille-jaoks veidi. 

Ausalt – imelikuks kätte ei lähe või?

Põhjusmõtteliselt ma ei laena midagi. Ega anneta.

Aga (pseudo)kerjuslik eluviis peab ära lõppema, muidu ei saa me viie rikkaima riigi sekka.

Võtsin seekordseid jõule vastu üsna tõrksalt.

Ma pole mitusetu aastat järgepanu kuuseoksigi tuppa raatsinud tuua, et pärast saaks etelda mingisugust väikest etüüdi teemal „Kuidas ma kuuseoksi välja viisin ja kõik okkad (kuradiraisk) maha pudenesid”.

Paljud siinkandis on solvunud, kui ma mulle soovitud heade jõulusoovidele vastasin lakoonilise tüdinud üleõla ühmatusega: Pühi ise!

Päeva- ehk jõuluteemaliste muusikapaladena võtsin seekord ette vanad glämmroki lood.

Nüüd on leierkolbas igasugu „Ole ise leid”, „Pommiruumi ’lits”, „Kribukirbudiippiip”, „Vokk on Göran” , paratamatu ballastina veel tolleaegsed hipide, Poni Emmi, Smõuki ja Susi Kuattro lood.

Mis paratamatult ühtaegu südame ja sita keema ajavad, tekitades nostalgilist nooruseihalust ja nukrat üksiolekutajumist...

Aga kui kõlab Kriidensi „Panen sulle loitsu peale”, haarab mind millegipärast täielik õndsus.

Lihtsalt

...teadmiseks.

Ma sinutorust midagi siia ega ka mujale enam ei lingita, sest see on aja jooksul muutunud idiootselt lollakaks autorikaitse ees lömitajaks.

Kurat võtaks, mul jäävad need postitused, kus juutuup ära keelatakse, suht mõttetuteks lalinateks.

Viimasel ajal on üks magus lugu mu kolbahelistikus kordama jäänud rebane-jooksus looga ja muudkui korrutab kuni mingi uus lugu vajutab oma raskusega selle maadligi. Tahaks seda lugu jagada, aga mis sellest tolku on – mingid töllakad nõuavad selle loo eemaldamist niiehknaa.

Jõuluaeg on siis peagi käes?

Raisk!

Ma pole selleks üldse valmistunud.

Sest ühel päeval hakkasin midagi taolist kirja panema ja siis kadus mõttelõng kuskile ära.

Lihtsalt haihtus...

Olematuks.

Mu kolbasisene on segi nagu Pärtli kört.

On see märk peast soojaks minemisest, ausalt, ma ei tea.

Et oma süldilaadses kallerdises selgusele jõuda, tuleb ilmselt endal juhe kuskilt ära sikutada.

Mingi aeg üksinduses ei mind päästa suuda.

Ma tean nüüd, et kogu see ümbritsev maailm on puhas illusioon – nähtamatute lainete voogamine teatud sagedusel loksudes, mis võib olla omakorda meelepete.

Ehmusin sellest niivõrd, et haarasin pussi ja torkasin selle endale sisse.

Valus oli! - omaenda rusikaga vastu vatsa lüüa.

Kui lõpuks sellest obadusest toibuda suutsin, siis silmi avades ma vereloiku ei näinud.

Küll aga silmasin sinikat, mis mu rasvunud õllekõhul nüüd ilutseb.  

Aga noh, häid saabuvaid jõule!

Koristasin ja leidsin vanu kribamisi, mis hinnanguliselt kuraditosin aastat vanad peaksid olema...

Proovin nüüd taaskord papüürusemäärimisega kätt valgeks saada.

Noh, algas see jant paar nädalat tagasi, kui politseiametis käisin omale uusi okustaate nurumas, kuna vanad peagi oma kehtivuse kaotavad.

Sealsamas tegin ka kabiinis olude sunnil endast pilte.

Ei, mitte edevuse pärast, vaid lausa nõutakse seda.

Mitu korda käisin.

Kord ei kõlvanud ei üks ega teine grimass.

Lõpuks jäädi rahule.

Kus nad kuradid pääsesid.

Ega sellega ikka jamad lõppenud.

Siis taheti mu näpujälgi.

Protesteerisin küll, et mis, mina pean nüüd näppe määrima hakkama.

Et äkki soovite ka varbajälgi?

Ei tahtnud, raisad jutlustasid midagi eeskirjadest ja juhenditest, mida nad punktuaalselt täitma peavad.

Muidu pole neil varsti pead otsas.

Iroonilisel kombel pole neid ajuolluseid katvaid kolpe praegugi, kui nad tegevusjuhenditest kümne küüne ja hammastega kinni peavad hoidma.

Pöidlajälge andes ei tahtnud jooned välja joonistuda.

Suur imestus ise vallutas ametimehi, kes sellega juba aastaid tegutsenud.

Küsiti mult, mismoodi ma ikkagi ilma sõrmejälgedeta elada saan.

No ma vaikisin, samas mõte töötas täistuuridel, et silme eest hakkas mustaks tõmbuma.

Sõna levis kogu jaoskonnas, lõpuks polnd õhku, mida hingata – võmmide kogunemine ühte pisikesse uberikulaadsesse ruumi ikkagi head ei toonud...

Tugev ammoniaagilehk koondas kõik mu meeled tähelepanu keskmesse...

Tundub, et hakkan väikestviisi oma mõttelõnga harutades plangutagusesse sättima.

Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi neid ajutohtrite aega kulutama kipun.

Siiakanti pole mul enam ühtegi „sõpra“ jäänud – kõik on läinud sõna otseses mõttes mullatoidule – kes läbi troinoi-surma, kes läbi pekstuna hinge heitnud.

Mult on mitut puhku küsitud, miks ma üldse lävin selle va põhjakihiga?

Ei teagi, miks ja miks just selle seltskonnaga?

Võib-olla selleperast, et aimata, kui sügavale on võimalik inimloomal üldse langeda/vajuda?

Kuidas nad sealt vesiliivamülkast välja üritavad rabeleda.

Ja kas tasub siis see ränkraske teekond endal läbi käia?

Pakutud ka mulle igasugu seebilõhnalisi jooke, kuid ma olen alati oma pudeli või purgiga, seetõttu pole šampoonimaitselist odekolonni mekkida saanud.

Ongi hää.

Oleneb vaatevinklist.

Ühte asja tean kindlalt – ühiskonna koorekihiga ma lävida ei soovi.

Kogu nende senine käitumine on näidanud ülbuse ja kõrkuse üleolu.

Lihtsalt ei taha oma ego sellega ära rikkuda.

Kuidas teil?

Helistati Virumaa Teatajast ja küsiti, ega ma ära pole unustanud maakonnalehe tellimise, et nagu hakkab ära lõppema teine ja nad saatsid isegi e-meilile pakkumise.

Vastasin – see pakkumine ei saa õige olla, kuna mina olen alati tellinud alates esimesest jaanuarist kuni 31.detsembrini, aga teie saatsite mulle arve, millel kirjas alates 18. detsembrist... midagi nagu ei klapi siin. Mul peaks veel maakonnalehe tellimus jooksma kuu lõpuni.

Oi, neil on kirjas, et 17.detsembril lõpeb selleaastane tellimus ära.

Ma soovitasin vaadata mu eelmiste aastate tellimusi, kõik algavad aasta algusest ja kestavad aasta lõpuni. Kuidas see aasta nüüd nii lühike kipub olema, hoolimata sellest, et liigaastat ka polnud?

Neiu või naine teiselpool traati lubas uurida ja tagasi kõlistada.

Mina sel ajal üritasin pangast kaeda, kaevates maksete ajaloos veidi.

Veidi aja pärast helistatakse ja väidetakse, et ikkagi 17. lõpeb mu maakonnalehe tellimus ära. 

Ma siis sorisin mälus – kui oleks eelmisel aastalõpul kaks nädalat järgepanu tulnud kaks eksemplari maakonnalehte, siis oleks see punase lipuna olnud mälus, aga kuna jooksis tavaline tellimus, siis topelt lehte ma toona ei saanud. Expressposti kaudu sai nagu tellitud üle netiavaruse, siis peaks olema nende kala, kuna Eesti Posti kaudu ei ole võimalik neti teel maakonnalehte tellida. Kuna Postimees Grupp kuulub ka Expressposti omanike hulka, ehk olete ühes kompaniis, siis küsige neilt nüüd, kuhu see kahe nädalajagu tellimisraha küüditati? 

Sa kuradi kurat! 

Ausalt, ega ma nuta selle raha pärast, mis mult lihtlabasel moel pihta pandi.

Et miski 4-5 euro pärast hakata oma õigust taga ajama, ei ole see närvide kulutamist väärt.

Kuid edaspidised lehetellimused on nüüd nihkes, mistap see ajab närvi mustaks küll. 

Nagu ka seegi, et ma tean, et olen maksnud aasta lõpuni, ja selle kahe nädala jagu ei saa maakonnauudiseid lugeda juhul, kui ma ajastan järgmise aasta tellimuse vanaviisi 1.jaanuariks... 

Nojah

Nigu niuhti.

Käidud pulmas.

Ja peiupoisiks ei petetudki.

Nagu selles vanas laululoos.

Juua oli.

Süüa ka.

Millal minul pulmad?

Enam ei usu selle võimalikkusesse.

Olgugi, et nooremas eas katkestati mu sellelaadne unenägu järsult...