Nädal

Nädal tagasi mööbeldasin veidi. 

Tõstsin laua teise kohta. 

Ning tuba näis avaram.  

Nüüd tunnen, et vähe kõhedavõitu on. 

Järelikult pean taas mööbeldama hakkama. 

Seesama tuba tuleks väiksemaks teha.

Sügisene rõskus ju. Ega talv ka kaugel ole. Enne tuleb sügis üle elada. 

Aiamaa on ümber pööratud nagu lambanahkne kasukas.

Sirgust ma kribasin. 

Kuid Helme-bandest (loe: EKRE) ei sõnagi.

Otseselt võttes neile pahaks panna midagi ei saa. 

Ainult mulle ei jõua kohale, miks nad meedia peksupoisid on?

Pea samad loosungid, mis teistelgi, vähe rahvuslikuma värviga üle võõbatud, kuigi eelkäijaks oli kolhooside/sovhooside esimeeste/direktorite parteide kogumik. 

Kui EKRE nii paha erakond on, siis peaksid intelligendid eemale hoidma, kuid mulle tundub, et see on juba meepütt, mis meelitab kõiki ligi. 

Kui juba mölin poliitikale läks, siis tahaks teada, kas "Elurikkuse erakonnaga" saavad ka kriminaalid ning muidu pätid ja kerjused liituda? 

Vastasel juhul pole uus partei nime vääriline...   

Mis veel? 

Kultuurist ka mõni sõna.

Teatritükki käisin vaatamas. 

Üle pika aja.

„Kapist välja” Alburahva teatri esituses.

Polnud väga vigagi. 

Isegi väga „pro” oli. 

Kui nuriseda, siis subtiitrid kulunuks ära küll. Vanas harjumuses olen kinni telekat vaadates, niipalju kui ma seda jõllitan. 

Selge see, et mu kuulmine läheb aina sitemaks ja sitemaks. 

Kuuldeaparaadiga sihuke teema, et kui selle kõrva pistan, hakkavad taustahelid häirima. 

Aga kus mul see raketitööstuse produkt võtta on? Üks üle kolmekümne-aasta vanune kõrvatagune aparaat mul on, aga see ei tööta hoolimata uue patarei sissepanekul. Järelikult on ta amortiseerunud. 

Siis on mul veel, mitte just minu oma, kaks üle poolesajandi vanust traadiga kuulmisevõimendajat, üks mingisugune vene kirjadega ja teine Philipsi toodang, kusjuures viimane läigib nagu Zippo tulemasin. Nendega pole mul midagi teha – minu kõrva kuulmeaugus nad ei seisa.

Lõppude lõpuks paari-kolme ürituse pärast aastas pole mul mõtet uut aparaati muretseda. 

Lihtsalt manan endale sellise lõusta ette, et hästi põnev on...

...kihelkond kokku aetud...

Ei tea, mis põhjusel on Raisakullile kogu aeg näppu juhtunud üks vana poolik ajaleht.

Nime poolest siis „Uus Eesti”.

17. detsembril 1935. aasta väljaande kolmanda lehekülje ülaosas on suurelt gooti tähtedega ehk vanas kirjas järgmised read:

„Sirk põgenes Soomest.
Salapolitseinikud otsivad teda kõikjal. 
Arupärimine Soome parlamendis. 

Soome parlamendis esitati sotsialistide poolt valitsusele arupärimine eesti vapside mässujuhtide tegevuse kohta Soomes. 

Soome valitsuselt nõutakse kindlaid samme sellise tegevuse pidurdamiseks. 

Nagu Soome lehed teatavad, on mässujuht A. Sirk oma asukohast jäljetult kadunud ja teda otsib Soome politsei kõikjalt. 

Sirk on juba paari päeva eest põgenenud oma asukohast, Lohja alevikust. 

A. Sirgu abikaasa on saanud närvidevapustuse.”

Raisakull mõtles veel eile, et võtab selle rahvakogunemisele kaasa, aga ju siis õieti tegi, et ei tarinud seda lehekest kaasa – siis olnuks sellest räbalad alles olnud...

Aga nüüd esitleb Raisakull eile antud lubadust:

Lippude järveke keset Amblat.

"Siin ma nüüd olengi kõige kiuste..."

Juba on jõudnud metallikratid tegutseda - vinnanud istmealuse ära.

Nähtamatu Raisakull

Kui kogu ilma tagurlik inimmass ummistas Kalevani linnatanumat, siis meil siin vaikses maakohas ilmutas veelgi tagurlikum (või oli see kõikse edumeelseim, kst) kontingent.

Jah, ka Raisakull oli selles spektaaklis osaline – millegipärast lõigati ta kõikjalt välja, vahi või oma silmamunandid kas või ribadeks. 

Raisakullil võis olla diplomaatiline puutumatus, millest andis aimu tema oranžikat karva müts, millel kiri „the Republic of STROH”. 

Mine sa võta nüüd kinni, äkitse oli tegu hoopis nähtamatuks tegeva küünevihast peakattega. 

Igatahes Raisakulli uudistes ei näidatud.

Vinge oli sellegipoolest. Tuul, noh... Päike ei jõudnud seda vinget tuult soojendada. Võis külmuda lausa kringliks.

Rahvast oli kokku tulnud ikka mitmest kandist.  

Vähemalt persealuste limusiinide järgi otsustades ikka rohkesti, poole omaaegse kihelkonna jagu, kuid ilmselt oli igaüks üksinda kuskilt Eestimaa otsast kohale kihutanud, selmet kütust kokku hoida ja mitmekesi ühes masinas sõita.

Avati täna pastoraadiesisel kolmnurgas Artur Sirgu monument.

Pildid ilmutab Raisakull homse päeva jooksul.

Uued proteesid

Käis Raisakull täna lähimas linnas uusi proteese hankimas.

Mitte endale, vaid kondiaurumootorile.

Algul kahtles küll, kas nii suurt hammakat laia naeru tarvis läheb vaja, aga mis sa ikke teed, kasin valik tõesti.

Ja ostiski Aggressori tarbeks selle ära.

Kulude ritta sai kuraditosin juurde tekitatud.

Koju tagasi jõudes hakkas Raisakull GeeTeelt kulunud hambumust välja vahetama.

Sa kuradi kurat, ei tahtnud see oma vanadest hammastest lahti ütelda, vaid raibe hakkas vastu hammustama.

Raisakull püüdis küll heaga rääkida – vastuseks sai koleda joodikirvituse.

Lõpuks ei aidanud muu, kui kuvalda ja haamritega tagumine, abiks veel igasugu meislid-tornid. 

Kurat, kus ikka oli löömist.

Sihuke tunne tekkis, et tsorega proteesiliimi asemel oli kasutatud super-ättakki...

Kaks tundi läks selle nahka, raisk.

Raisakull teadis, et saaks ka lihtsamalt, aga mingid algelised tõmmitsad olid vist rotid igatahes ära viinud.

Igatahes tuli toores ja puhas jõud appi võtta ning vandesõnad ja veri lendasid ikka suure kaarega.

Lõpuks andis targem järele ja loovutas nagu süljekaar kahe hamba vahelt lirtsatades oma vanad proteesid.

Hea oli, et Raisakull ette ei jäänud – muidu oleks peakolu ilustanud kolmerealine hammustusejälg.

Peale uute hammaste panekut proovisõitu tehes tundis Raisakull, et rahulolemiseks on põhjust küllaga – enam ei viska ketti üle.

On kellelgi lähipäevil anda ära hambatohtri aeg?

Asi on tõsine.

Juba mitmet päeva GeeTeega seenele vändates tuli Raisakullil higipiisad otsaette.

Kõvasti ei saanud suruda, kuna kett viskas/libises üle.

Täna oli aega teravama pilguga kaeda, lisaks võttis Raisakull luubi ka manu.

Selgus, et tuleb veel tengelpunga veidi luhvitada – keskjooksu keskmise ketta kihvad on omadega õhtul.

Lahti neid proteese ei anna lammutada – ilmselt on kogu see kolmikhammaste vändaga lõuasüsteem kokku needitud, et tugevam ja kindlam tunne oleks tallata.

All beers reserved

Kuna täna ei laskvat hea peremees isegi koera välja kusele, siis otsustasin eile uue süsteemi Dell Vostrole peale ajada.
Vähem kui paar nädalat tagasi ilmutati avalikuks Elive-nimeline Linuxidistro, mis kandis numbrit 3.0 stable. Kuna Elive näol oli ammusel ajal tegu mu esimese pingviinitaltsutamisega üldse, siis loomulikult tundsin huvi ning tõmbasin selle alla ning praadisin plaadile.  
Eriti olukorras, kus viimatise stabiilse 2.0 versiooni väljalaskmisest oli möödunud 8 aastat ning arendajad on olnud justkui krüoonkülmunud – belglaste värk. Tegelikult oli asi minu arust üsna proosalisem – Debiani ja Enlightenment töölaua ristand pidurdus just nende algkoodide kontrollmehhanismide mittesünkroonimises, mille tõttu oldi frustreeritud nõnda, et mõttekas oli projekt ootele panna. Segane lause sai, ega ma ise ka aru saa, mida siia krihveldasin. Aga kes ütleski, et issanda fraasid on imelikud...
Plaadilt laivsüsteemi käima tõmmates tuleb rahulikuks jääda, sest irvitamisi saab hiljem omale larhvi lüüa, eriti siis, kui otsustate Elive3 oma raali installlida – nimelt mingil hetkel teavitatakse, et arvutatakse molekule universiumiks. Seni aga tuleb lihtsalt tutvustuseks saadetud teavituskaste, natuke tüütu on, lugeda ja teadmiseks võtta ning omad valikud vajadusel ära märkida.
Ma mäletan, kui omal ajal Bodhi tuli välja Ubuntu baasil Enligthenment töölauaga, ega siis nii palju teavituskaste ette ei surutudki, MacPuppyst kõnelemata.
Kuna vanal ajal oli Elive niinimetet kommertsdistro, ses mõttes, et nad küsisid oma vaeva eest väheke rahaollust, viimati installimiskoodi eest, siis jäi minu poolt asi soiku. Mitte et ma ihnepüks oleks, vaid mul polnud tollal vahendeid ja ega ma võõramaa keeli mõikagi – selgitumaks jäi see osa, kuidas ja mismoodi ma maksma pidanud, kui mul pole krediitkaartigi...
Aga nüüd on ilma rahata kõik kättesaadavaks tehtud – tõmba alla ja installi oma raali.
Nagu Elive kodulehel kirjas on – ära uuenda oma raali, uuenda hoopis tarkvara.
Miks mitte Linuxiga, mis liigutab teabebitte ka vanal raalil.


25. septembril lisasin järgmised read:
Üks ülevaade siiski soovitab hoiduda vananenud ja iganenud Debiani baasil aretisest, kui ma nüüd Google'i tõlke abil õieti aru sain.
Tegelikult olen ma niinimetatud mitteturvalisusest hoolimata ülalmainitud Elivega rahul. Üks ülevaates figureerinud (#13) kommentaar võtab asja ilusti kokku: Security is an illusion. 
 

Rästikud vist magavad

Vot täna tegi Raisakull head sõitu – higi leemendas nagu hulluks läinud pull üle kere.

Kui ainult neid mättaid ees poleks, siis sõitnuks otse, aga nüüd sai slaalomit harrastada.

Paarkend korda lendas Raisakull oma uusvana GraandTuuriga küljeli seal, kus tavaliselt rästikuid näha on. Las salvavad tasuta Viprosali salvi sinna selja alaossa. Aga mitte ühtegi madu ei nähtud. Siis tuli Raisakullile meelde küll, et nood siugjad olevused ilmselt kalendrijärgset talveund püüavad harrastada – ussimaarjapäeval pidid kõik maod peitu pugema.

Selgus, et annab sõita küll selle Aggressoriga.

Külatanumal võttis Raisakull tempo nii magnifiitseks, et liugles paarsada meetrit metsa välja – tõsi küll, lauge allamäge sõit oli, nii tsirka kahekraadise nurgaga.

Õhtupoolikul siis kantis Raisakull mõned Bottecchia jupid üle – esi ja taga laternad, pakiraam.

See viimanenimetatu on vajalik kütuseveoks, kui vaja bensukast tuua bensiini.

Üksühega ei andnud pakiraami ühendada, siis asus Raisakull taas tuulama kõiki panipaiku, et leida pakiraami ja sadulatoru tagust ühendust, mis vajas kümnetollist ühendust. Lõpuks leidis mingisugused aialillealuse kanduri, mis oli keevituskohast ära lagunenud. Ainult augud tuli laiemaks puurida.

Siis tuli ka mõelda plastikporikate peale, mis vanast ajast kunagi Tunturil all olid.

Täna ei viitsinud pilti enam teha, pealegi oli vana Symbianiga Nokia akulaadimisel – ehk homme lisab Raisakull enam-vähem lõppprodukti siia alla.

Lisan siis päev hiljem lubatud pildimaterjali: 

see kollane kuulub turvavarustuse hulka

Ning tuleb tõdeda hea meele ja rõõmsa häälega, et seenelkäigu masin ongi valmis:

Mis te mõtlesite, et kollane on kiiver või?

Vot sedasi!

Agressor

Nõndamoodi siis.

Raisakull päästis ükspäev ühe kondiaurumasina ära. Õigemini kaks.

Mis olid juba metallikolasse visatud, et viia vanaraua kokkuostu.

Raisakull sai näpud vahele ning kontrollis asja üle – raam, roolimehhanism ja vändasüsteem ehk keskjooks olid täitsa korras, lisaks kummid olid enamvähem, aga veljed ehk jooksud vajanuksid sirgestamist. Ainumas asi, mis silma hakkas, oli tagumise käiguvahetaja mittekomplektsus. Viimane siis tolknes trossi küljes. Sadul koos postiga puudus samuti.

Noh, mõni nädal hiljem toodi 27,5tolliste jooksudega GT Aggressor Sport -ratas koos 26tolliste jooksudega teine ratas (Classic Stinger) siis ära.

Selle teise maastikulaadse velosipeedi üle Raisakull veel mõtleb, kas tasub teine korda teha – kaeb hiljem, kui kallimapoolne ei taha koostööd teha, siis ehk võtab selle kasutusele. Kõik oleneb eelarvest.

Niisiis eelarve paika – 100 kuni150 Eesti uut rubla.

Et netist tellides tuleb odavam, on siilipojalegi selge tökat, ei hakanud Raisakull selleks vaeva nägema – eeldavad ju kõik, et Raisakulli kodukohas on mingi pakiautomaat käe-jala juures. Aga vaat ei ole ju. Ikka peab Tapale sõitma. Niiehknaa, kui Tapale minek on, ostab Raisakull ikka poest kõik vajamineva kauba ära.

Paar nädalat hiljem.

Raisakull käis Tapal ära, ostis esialgsed nimekirjas olevad jupid. Kuid 400mm pikkust ja 27 mm jämedat sadulaposti seal polnud. Kuid raha läks üksjagu uue keti, piduritrosside, käiguvahetajate peale, aga käiguvahetaja trosse polnud, siis otsustas Raisakull, et võtab grippshihvti-nimelised asjandused, seal olid käigutrossid küljes. Hiljem tuleks pakiraamid ette ja taha ning porikad küge muretseda. 

Esimese asjana koukis Raisakull kõik vanad trossid, käikarid, pidurid küljest, siis lõikas plekikääridega ketilüli läbi. Uued jupid ning uus kett külge – seda viimast oli vähe keeruline kokku panna, kuna ühendusneeti tuli haamriga paika taguda. Aga kuidagiviisi tuli Raisakull toime – varasemalt oli ketilülide ühendamiseks mingisugune ketiühendusklamber asjaks olnud, siis nüüd näis, kui kaua neetimise tulem vastu peab.

GT aggressor vänderdavate jooksude ning uute juppidega

Kaedes 27,5tolliste jooksude hindu kohalikes netipoodides, tekkis paratamatult Raisakullil küsimus – kas meil on üle ilma kõrgeimad palgad või tuuaksegi väljamaalt sisse kallimad jooksud, et sinna veel kolmandiku jagu vaheltkasu juurde keevitada?

Ei hakanud väljamaalt midagi tellima ega kodumaist kaubandust nuumama – teadis Raisakull, et kuskil peavad ju veneaegsed kodaravõtmed olema. Aega läks, aga üles leidis, raisk.

Nüüd täna Raisakull rihtis need vänderdavad jooksud enam-vähem sirgeks. Näis, kui kauaks...

Lähipäevil peaks GT-nimeline agressor sõiduks valmis olema – sadul koos postiga kistakse Bottecchia küljest ära.

Siis saab Raisakull oma jämedusevõitu kere peenemaks lihvida ja kaalunumbrit heeliumiga kergemaks timmida, vändates maastikul, kus pehme pinnas ja kuivand angervaks...

Vanad jubinad, mis said asendusjuppide vastu vahetatud olid järgmised:
Shimano SIS esikäikar  - Sram X7? X9? võib-olla oli X3 - igatahes alla 10 raha ta maksis.
Shimano Tourney tagakäikar - Shimano Acera - alla 30 raha, seni kallim jupp.
Väljaveninud ja igati kõveraks tõmbunud kett - Shimano  - 7 papikest kopikatega,
Käiguheeblitega põrutada ja logisevad käiguvahetid Shimano 7+3 - võtsin teise, 26tollise ratta pealt sama firma käiguvahetajad koos piduritega(olid vähe korralikumad, puhastasin-õlitasin seest ja väljast) - ei läinud mitte ühte kopkat ka maksma.
Trossid Shimano gripshifti 3x8 (komplekt kuskil 18 raha) küljest.
Lisana ketikaitse keskjooksu kihvastikule - Classic Stingeri küljest - arve 0 europappi.
Jooksude rihtimine - ise timmitud, kurat seda teab, kui sitasti - üks kodar tuleks juurde osta esijooksu tarvis puuduoleva asemele.
Pidurisüsteem - vana välja, sest vedrud ei tõmmanud tagasi - Stingeri pealt veel vanem asemele - lisaks neli piduriklotsi, mis läksid mulle kümneka maksma.
Muidu läinuks see pidurisärkvärk 20 maksma ilma trosside ja linkideta.
Esialgu jäi arve, kui ma nüüd õigesti rehkendasin, kusagile 75 piiresse...